Kõneles üks vanataat pühapaigas oma tütrele: “Mul on siin üks ülesanne sinule. Pea meeles, et inimese hing on nagu lill – kui inimene armastab või vaevab, siis puhkevad lõhed ja lill näib kaunilt, kuid silmaga ei paista neid. Nüüd seista oma silmaga üle selle ja vaata, milliseid haavu me oleme saanud.”
Tütar seisis ja vaatas, ja kui ta silmad sattusid haavadele, võis ta mõista, mis oli muutunud. Tema süda sai haavade ustavaks päästjaks.
Märksõnad: “#”, “.”, “,”, “-“, “vaata”, “Haav”
