Ükskord läks ilus suvepäev vanaema külla. Tal oli seljas kaunis pärimuslik rahvariietus ja peas uhke tikandiga müts. Kogu küla rahvas imetles tema väljanägemist ja tahtis teada, kust ta sellise ilusa mütsi sai.
“Ah, see müts, see on väga vana,” vastas vanaema muiates. “See on pärit mu kauge sugulase ajast, kes elas kunagi Jõgeva linnas.”
Külarahvas teadis, et Jõgeva linna pole kunagi olnud ja nii ei saanud vanaema jutt ka tõele vastata. Aga kuna vanaema oli vana ja tema jutte oli alati huvitav kuulata, siis keegi ei hakanud talle vastu vaidlema.
Aasta hakkas mööda saama ja vanaema sünnipäev tuli lähemale. Küla rahvas otsustas, et nad kingivad talle uue ja veel uhkema mütsi. Nad kogusid raha kokku ja tellisid professionaalilt tikandiga mütsi.
Sünnipäevapidu oli kaunis ja pidulik ning igal inimesel oli vanaema ees salapärane naeratus suul. Kui kingitused lauale tõsteti, oli vanaemale selge, et nüüd saab tal uhke ja uus müts.
Kui ta aga kinkekile eemaldas, puhkes ta naerma. Seisid kaks mütsi – üks oli tema oma vana ja teine oli uus ja uhke tikandiga müts. Ta pani uue mütsi pähe ja läks rõõmsalt peolisi tantsima juhatama.
Lõbusaim osa oli aga see, et kõik inimesed tahtsid tema juurde tulla ja küsida, kuidas ta enda vanale mütsile sama mustri leidis.+
