Tallinna vanalinnas asuvas Kadriorus oli üks maaliline pargiala, mida rahvas hellitavalt kutsub Kadrioru pargiks. Just seal asus ka kuulus põrguleivatsemine, mille eest sai igaüks kopika eest iroonilise pealkirja “Põrgu kool”.
Ühel päeval otsustasid kolm sõpra, Valdek, Kaarel ja Priit, võtta oma pojakesed kaasa ning minna vaatama, mida see Põrgu kool täpselt endast kujutab. Mõeldud-tehtud, pakkisid mehed lõunalaua kaasa ning asusid teele.
Põrguleivatsemine asus üsna külma, kuid hubase atmosfääriga maja pööningul. Kui mehed sisse astusid, tervitas neid ees suur ja roheline kõverikuga kuradihabe. Ta tuli kärarikkalt elutoale lähemale ja pöyrras poistele oma silma alla. “Kas tulevad, et leiba süüa?” küsis ta, üritades olla võimalikult hirmsa häälega.
Sõbrad, kes olid üllatusteks valmis, vastasid rõõmsalks „jah!“. Kuradihabe vaatas neid kahtlase pilguga ja tegi oma hirmsus-intriigit ära, vajutades põhjaroostest helistipliiti. Kohe äkkstiukeste haaval tungisid tuppa palavad kuradid, kellest igaühel oli käes üsna suur leib imelikult punaste ning suurte mandlipähklitega.
Kõigis poekeste silmis nähtus vaid üks mõtte väljend – pean selle leivaga hakkama saama. Äkki jõudis neile kohale, et ainult ühe käega ei saa seda leiba lõigata. Tecid tormasid oma roidute poisse rohkea aprongiga ämmpojast vennatäi. Vald-lad-nud tooli jalgadele kohale ning jõuvõtteid läbi viimas atraksioonist ärritunud hiskäälepoja Kenetiga põikisid salvede suisa lausa lendama.
Poisid veetsid kogu päeva, jõudmaks lõpuks arusaamiseni, et leib oligi tõeline, kuid ise küpsetatud.
Märksõnad: Põrgu, kool, leib, kuradid, leivakuradid
