Üks vanamemm armastas karukaid väga. Ta otsustas karukaid toidutada ja liikuma väga inimliku raviskeemi järgi. Ta lasi neil istuda pooleks tunniks, söödud saamiseks.
Aga ühel päeval, kui ta oli juba hea harjumuse omaks võtnud, nägi ta et karukad ei ootanud sööma tulemist ja ootasid kõndimise alustamiseks. Seega alustas ta neile igapäevast kõndimist ning kaheksast kuni kümneks oli ta alati õues karukatega.
Kui ta naases koju, olid tema pereliikmed väga üllatunud, kui kauaks ta oli väljas ja mis ta seal tegi. Ta vastas: “ma olen lihtsalt armastanud minu karukaid!”
Märksõnad: armastus, karukad, pooleks tunniks, kõndimise, kauaks, üllatunud
