Ühel päeval otsustasid kaks sõpra minna skooritama uusimate lendavate ruladega. Nad sõitsid mäkke, kinnitasid kaitsevarustuse ning valmistusid suureks seikluseks.
Kui nad lõpuks mäe otsa jõudsid, vaatasid nad rõõmsalt üksteisele otsa ja hüppasid oma lendavatele ruladele. Esimene sõber tõusis kõrgustesse ja kihutas mööda taevast nagu linnuparv, tuues endaga kaasa imelisi vaateid ja põnevaid adrenaliinilööke.
Teine sõber hakkas aga järjest kõrgemale tõusma ja tal polnud mingit kontrolli oma lendava rula üle. Ta hakkas hirmuäratavalt kiiresti liikuma ja kõrgemale tõusma. Ta püüdis teda vastu mäge suunata, kuid lendav rula ei allunud tema soovile. Tahtmatult möödus ta viimasest puust ja ei saanud muud teha, kui oodata, et lendav rula viiks ta ohutult alla.
Kui sõber viimaks maandus ja lendava rula jõud kadus, istus ta šokeerituna lumel ja püüdis rahuneda. Esimene sõber naeris õnnelikult ja küsis: “Kuidas su lendav rula sulle meeldis?”
Teine sõber vaatas teda kurvalt ja vastas: “Tea, ma arvan, et võiksime sellel korral siiski maapealseid tegevusi eelistada.”
