Ühel päeval seisid kaks meest bussipeatuses ja ootasid bussi. Üks teisele: “Mine ära siit, sa seisad mu päikese käes!” Teine vastu: “Ega ma oma isiklikku päikest kaasa toonud, seista võin kus tahan.” Sõna võtavad teod ja rusikad ning ongi kaklus lahti.
Mööda tuleb kolmas mees, vaatab kaklejaid, mõtleb hetke ja ütleb: “Kuulge, te mõlemad seisate praegu minu varjus.”
Kaklejad jäid hetkeks vait, vaatasid üksteist, seejärel kolmandat meest ja otsustasid siis ühiselt temaga kaklema hakata.
Niisiis ootas järgmist bussi juba kolm rõõmsat meest sidemeis ja kipsis.
“bussipeatus”, “päike”, “kaklus”
