Üks põlvkondadevanune Eesti anekdoot räägib jahimehest, kes läks metsa karu küttima. Ta veetis päevi metsas, aga karu ei leidnud.
Üks päev ei jõudnud jahimees enam kodu minna. Ta otsustas veeta öö ühes mahajäetud metsaonnis, kus oli alles jäänud suur peegel.
Jahimees oli endale teinud magamiseks sisse sealt leitud paberi ja kännu. Ta lamas seal poolunes, kui äkki hüppas tal süda pahaks – ta kuulis karu urinat!
Ta vaatas üles ja nägi peeglist karu. Jahimees kargas jalgadele, viskas relva õlale ja tulistas karu pihta, kuid karu ei langenud. Ta tulistas veel mitu korda, kuid karu ei langenud.
Jahimees eksis, sest tegelikult tulistas ta peeglisse ja mitte karu pihta.
Järgmisel hommikul leidis jahimees karu – ta oli surma saanud peegli killudest, mis pärast esimest lasku talle pihta lendasid.
Jahimees mõistis, et ta ei olnud läinud metsa karu, vaid iseenda hirmude küttima.
Märksõnad: “jahimees”, “karu”, “peegel”, “mets”
