Kõrtsiomanik ja lusikad
Oli kord külarahvale tuttav kõrtsiomanik. Ta oli vastikult kitsi ja loomulikult oli selle teemaga seotud ka tema lemmikanekdoot.
“Teate,” jutustas ta, “mul oli siin külaline, rändur. Ta palus mulle ühel ööl ööbimiskohta. Ma olin talle vastutulelik ja lubasin tal katuse all peavarju leida. Samal ajal palusin tal siiski tarbitud söögi ja joogi eest vaevatasu.”
“Kuna tal raha polnud, otsustas ta, et maksab mulle tagasi varjupaiga eest, puhastades ja koristades mõisa. Kõik oli hästi, kuni ma märkasin, et mu kuldsed lusikad on kadunud. Arvake ära, keda ma süüdistama hakkasin?”
Rahvamass naeris ja naeris, sest nad teadsid vastust.
Süüdistuse kummaline põhjus
“Huvitav on see,” jätkas kõrtsiomanik oma naljaga, “et ma süüdistasin teda mitte sellepärast, et ta oli võõras, vaid sellepärast, et mul oli juba varem selline kogemus. Eelmisel korral oli mu lusikad varastanud mu oma naine. Niisiis, ma süüdistasin rändurit koheselt. Ma rääkisin talle, et kui ta mulle mu lusikad tagasi toob, siis ma ei tee talle midagi, isegi ei aja ta välja.”
Moraal loost
Rändur naeris ja andis mulle mu lusikad tagasi ilma vastupanu osutamata. Hiljem saime me isegi headeks sõpradeks.
Kõrtsiomanik lõpetas loo suure naeruga, kuid mitte igaüks ei naernud tema anekdoodi üle. Mõned pidasid seda õelaks ja teised lihtsalt rumalaks.
Märksõnad: “kõrtsiomanik”, “kuldsed lusikad”, “rändur”, “süüdistus”.
